Enamikes korterelamutes ei sõltu inimese soojaarve sellest, kui palju ta oma korteris kulutab, vaid sellest, kui palju kulutab kokku kogu maja. Just nimelt maja- või trepikojapõhine küttearvestus on üheks suurte küttearvete põhjuseks, lisaks tühjalt seisvatele korteritele ning tegemata või halvasti tehtud renoveerimistöödele.

Küttearvete vähendamiseks tuleks küttesüsteemide renoveerimisel paigaldada korteripõhised soojaarvestid, elektri- ja veearvestite eeskujul. Tänaseni kasutusel olev ruutmeetripõhine soojaarvestus ei näita konkreetselt inimese soojatarbimist vaid maja keskmist, mis tähendab, et makstakse kinni nii naabrite üle- kui alakütmine. Me ei kujutaks ju praegu enam ette, et elektri- või veearvestus käiks samamoodi ruutmeetri järgi ehk kulud oleks olenemata tarbimisest  jagatud kõigi maja elanike peale laiali.

Selline lahendus võimaldaks paremini jälgida ka oma kulusid igapäevasel kütmisel. Täna puudub osadel elanikel motivatsioon ja teistel võimalus oma radiaatorite küttevõimsus mõne kraadi võrra suvilasse või puhkusereisile sõites maha keerata, selleks et energiat säästa. Teised jälle keeravad kraanid hoopis kinni kuna ei kasuta korterit. Väiksemate küttearvete ja majas ühtlase temperatuuri tagamiseks on siin mitu varianti.

Skeptikud ütlevad, et see ei tööta kuna kütmisega ei ole nii, et vajutad lülitit ja lamp põleb. Keerad kraani lahti ja vesi jookseb, sest ruumi soojendamine võtab rohkem aega.

Lahendusena tuleks kehtestada korterites miinimumtemperatuur ja reguleerida see riiklikul tasemel. Spetsialistide hinnangul võiks see olla 15 kraadi. Parim võimalus selle tagamiseks on paigaldada radiaatoritele termostaadid, mis ei lase reguleerida temperatuuri allapoole miinimumi.

Siis on tagatud, et ei pea naabri külma korterit kütma ja maksad vaid enda tarbitud sooja eest. Samuti on tagatud, et terve maja oleks ühtlaselt soe, mis tagab ka hoone parema sisekliima ja pikema eluea. Me ei kujutaks ju ette, et mingi inspektor käiks ja mõõdaks, kas korteris on ettenähtud temperatuur või mitte.

Teine probleem on välispiirete äärsete korteritega. Kui reaalset tarbimist vaadata, siis otsapealsed korterid maksaksid kütte eest rohkem ja keskmised vähem. Lahenduseks saab arvestid häälestada koefitsiendiga piirete poolsete korterite osas. Maja üldkulu (trepikojad jms.) arvestamiseks peab arvestama ka üldkulu. Praktika riikides, kus sarnane süsteem on kasutusel näitab, et arvestite tekkimine majja ja inimeste arusaam, et/kuidas nad ise tarbimist saavad mõjutada, vähendab küttekulusid vähemalt kolmandiku võrra.

Kui vaadata laiemalt, et millist kasu tooks kaasa individuaalsete küttearvestite paigaldamine, siis on veel üks oluline aspekt. Nimelt ventilatsioonisüsteemide kordategemine, mis enne individuaalse kuluarvestuse rakendamist ei käivitu. Selle vajadusest lihtsalt ei saada aru, kuna korterit tuulutatakse aknaid lahti tehes ja siis imestatakse, miks värskelt renoveeritud ja soojustatud majas kulud ei lange ja miks koridor hallitab ja lastel tekivad tervisehädad.

Kui täna on mure tühjalt seisvate korteritega, siis antud lahendus lahendaks lisaks sellele probleemile veel rida teisi probleeme, mis aitaksid säästa nii inimeste enda raha kuna küttearved on väiksemad. Samuti SA Kredex raha , mida saab kasutada korterelamu renoveerimiseks, sest siis laheneks suurte küttearvete probleem paremini.

Arvestite levikuks oleks vaja riikliku määrust, mis määraks, kuidas seda kõike täpsemalt peaks tegema. Eeskätt koefitsientide määramise reglement majas, miinimumtemperatuuri tagamine ja üldkulu jagamine. Vastasel juhul kaasnevad arvestitega tõsised sõjad ja süüdistamine, kui avastatakse, et naabril on arve väiksem. Kuna EL-is on mitmes riigis arvestid kohustuslikud, siis neid normatiive saaks üle võtta ka Eesti.

Palling lisas, et kui pidada silmas tuleviku energiavajadust, tuleb arvestada, et Baltikum ei ole pikas plaanis enam eraldi regioon. Kui vaadata kaarti ja hinnata vajalikke regionaalseid investeeringuid energeetikas, siis perspektiivse regiooni keskel  asub Eesti. Norra, Rootsi ja Soome on need riigid, kellega me oleme juba täna ühises turupiirkonnas.  Läti ja Leedu alles soovivad sinna kuuluda.

„Võimalus osaleda Leedu tuumajaama projektis on hea energiaportfelli mitmekesistamise mõttes. Riigile on see võimalus, mille kasutamine tähendab rahalist kohustust Igast kümnest Eestis tarbitavast kilovatttunnist toodetakse praegu üheksa põlevkivist. See ei ole hea, vajame rohkem mitmekesisust,“ selgitas Kalle Palling.

Riigikogu liige kinnitas, et valitsusliidu eelistus on pigem tuumajaama ehitamine Eestisse. Uuringud ja seadusandluse ettevalmistused selleks on ka majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi tööplaanis. „Kui võrdsete tingimuste puhul kaaluda, kas investeerida miljard eurot Eestisse või Leetu, siis tuleks kindlasti eelistada Eestit. Selle investeeringuga looksime päris hulga töökohti. Miljardi euro investeerimine Leetu näeb väliskaubandusbilansis väga kole välja,“ sõnas Palling.

Näeme, et energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga.

Seega elektri arve suurust saavad parimal viisil mõjutada tarbijad ise, mitte poliitikud, kuigi soovitakse, et see oleks nii. Teadmine kui palju ja kuhu Sa kulutad loob eeldused kokkuhoiuks. Alustama peaks siin õige elektripaketi valikust.

Pean oluliseks, et riik aitaks omalt poolt neid tarbijaid, kes tahavad kokku hoida ja energiat säästa. Selleks on juba täna suunatud hulk vahendeid energiasäästu läbi kortermajade ja eramute soojustamise programmi. Kutsun kõiki parlamendierakondasid kaasa mõtlema kuidas järgmise finantsperspektiivi struktuurivahendeid rohkem energiasäästu ja hajutatud kodumaisel toorainel põhinevasse elektritootmisesse suunata.

Loomulikult on siin eeskujuna suur roll Riigil endal.

Samuti tuleks kiiremas korras leida võimalused kuidas investeerida Põhi- ja jaotusvõrkudesse nii, et iga investeeritavat eurot ei peaks küsima tarbija käest. Kõige loogilisem oleks selleks kasutada struktuurivahendeid.

Eesti peab edasi liikuma intelligentsete elektrisüsteemide ehk „smart grid“ arendamisega. Selle tulemusel suureneks energia varustuskindlus ja elektrienergia kasutuse efektiivsus ning väheneks keskkonna saastamine.

Just selles „nutikate lahenduste“ valdkonnas käib täna Euroopas võidujooks vedurijuhi kohale. Meil on võimalus olla esireas parimate teadmiste ja kogemustega energiasäästu vallas. Tuletan meelde, et juba aastaks 2021 peavad kõik hooned olema „ligi null“ „energiakasutajad. Kordan üle ühe oma varasema mõtte, et energiasääst võiks olla eesti ekspordiartikkel.

See kõik ei tähenda aga mõne sendi reguleerimisest elektriarvel, vaid muuta tuleks üldist mõttemudelit.

*****

Turu avamine pole pikemas vaates elektri kallinemist tingiv tegur. Elektri hinda Euroopas ja Eestis tõstavad peamiselt 2013. aastast muutuvad CO2 heitmekaubanduse reeglid – põlevkivielektri tootmiseks tuleb hakata heitmekvooti ostma, seni saavad elektritootjad seda tasuta. Sõltuvalt kvoodi maksumusest võib põlevkivielektri tootmine 40-60% kallineda ja see juhtuks ka siis, kui elektriturg oleks suletud.

Eesti jaoks on kurb see, et uued heitmekaubanduse reeglid ja turu avanemine satuvad täpselt samale päevale.

Käime siis veelkord üle komponendid, mis moodustavad meie elektriarve.

a)     kulud elektrienergiale on ca 35% elektriarvest. (Seega rääkides turu avanemisest,  arutame me selle 35% osas võimaliku muutuse üle)

b)     võrgutasud moodustavad ca 37% elektriarvest. Sealhulgas 65% on jaotusvõrgu ülekandetariif  ja 35% Eleringi ülekandetariif

Mainisin siin enne mõtteid, mida tuleks kaaluda, et seda osa vähendada

c)      taastuvenergia tasu moodustab 7 %

Subsiidiumite väljamaksmisel oleksime pidanud arvestama riiklike eesmärkide täitmise ajakavaga. See, et me oleme järgneva paari aastaga täitmas taastuvenergia kasutamise eesmärki, mis oli seatud aastaks 2020 on muidugi hea aga tarbijale liialt koormav. 2010 aastaks pidi meie taastuvenergia osakaal olema 5% aga see oli 10% järgmisel aastal prognoositakse selleks juba 14%.

MKM ja Elering oleks pidanud väljamakseid teostama vaid kohustuste täitmise graafikus.

d)     käibemaks ja elektriaktsiis moodustavad 22%

Selle osa vähendamisel tuleks leida katteallikas siis riigieelarve muude kulude katteks. Kas jälle ettepanek kehtestada astmeline tulumaks või automaks? Mina mõne sendi aktsiisi vähendamiseks auto- ega astmelist tulumaksu ei soovi.

2013. aastal kujuneb hind nõudluse ja pakkumise vahekorras ja seetõttu ei tea  enne seda aega reaalset hinda keegi. Aga praeguseid börsihindu arvestades võiks elekter maksta tavatarbija jaoks ca 20% enam.

Elektri hinda on aidanud all hoida eelkõige see, et meil on veel töös vanad elektrijaamad, mille investeeringukulud on tehtud ja kinni makstud juba ammu. Ka siis, kui me oma turgu ei avaks, tuleks nende jaamade asemele varsti uued ehitada. See maksab palju ning kajastuks olulise hinnatõusuna ka reguleeritud hinna puhul.

Sellel kõigel on aga täna peatutud piisavalt.

Ei hakka siin peatuma pikemalt Eesti suuremal integreerimisel teiste elektrivõrkudega. See on iseenesestmõistetav eeldus turu toimimiseks ja suurema energiajulgeoleku tagamiseks. Estlink 2 ja Leedu- Rootsi ning Leedu -Poola ühendus on siin positiivseteks näideteks. Mis puudutab Venemaa süsteemist lahti sidumist, siis see võib osutuda ebaotstarbekaks kuluks. Pigem tuleb arendada ühendusi „lääneriikidega“ , mida juba tehakse ja kehtestada ühised reeglid väljaspoolt EL- i tuleva „musta elektri“ maksustamiseks.

Eesti peab aktiivselt osalema Euroopa Liidu süsinikupoliitika kujundamisel ja rohesertifikaatide turul. Energiasertifikaatide turu käivitumine võimaldaks Eestil jätkata energiaportfelli mitmekesistamist taastuvenergia allikatega, kahjustamata samas Eesti tarbijate rahakotti ja ettevõtete konkurentsivõimet.

Leian, et siinkohal oleks praktiline MKM-i ametnike asemel kasutada tõeliselt edukaid läbirääkijaid Riigikantseleist, kes on sõlminud hulgaliselt tehinguid AAU- de müügil. Pean siin silmas.

Eesti peab edasi liikuma oma tuumajaama kasutuselevõtu eelduseks vajaliku seadusloome ja tasuvusuuringutega. Täna on Nord Pool hinnapiirkonnas börsihind madalam just tänu suurele tuuma- ja hüdroenergia osakaalule

Pallingu sõnul aitab e-raamatute levik kaasa nii rahvuskultuuri kui eesti keele säilimisele ja arengule. „Üks võimalus muuta Eesti kirjandus paremini kättesaadavaks on pakkuda seda interaktiivsete lahendusena, näiteks e-raamatute kujul,’’ lausus Palling.

„Paljudes riikides on just e-raamatud ja e-õpikud olulisel määral parandanud noorte lugemisharjumust, kuna neid on võimalik teha huvitavaks ja atraktiivseks. Näiteks Hispaanias on jõutud juba järgmisele tasemele ja arendatakse multifunktsionaalseid raamatud, kus lisaks veel video- ja helilahendused. See on väga populaarne just e-õpikute puhul,’’ ütles parlamendisaadik.

Kalle Palling rõhutab, et Eestil on hea võimalus näidata uuenduslikku eeskuju ning liigitada e-raamatud ja tavaraamatud samasse kategooriasse, olles e-riigile kohaselt selle teemaga maailmas esimeste seas.

EL poliitikal üldisemalt peatusid eelkõnelejad pikalt. Esitaksin Reformierakonna fraktsiooni poolt mõned rõhuasetused Eestile ja Euroopale olulistele teemadele.

Võlakriisist ei saa mööda ka mina. Euroopale on saanud selgeks, et homse arvel elamine enam kesta ei saa. Võlakoormat on asutud vähendama kõikjal. Selleks, et vältida struktuurseid tasakaalustamatusi majanduses on valminud probleeme ennetavate eelnõude 6 pack. Ikka selleks, et probleemid õigel ajal lahendada.

Minu arvates võiks siinkohal olla veelgi karmim. Võlgades riikidele võiks lisaks ülemäärasele võlapiiri kriteeriumil rakendada  ka tavapärasemast rangemat defitsiidikriteeriumi. Olukorras, kus võlakoormus on üle 60% võib 3%-ne defitsiit võlakoormat hoopis suurendada või selle vähendamise võimatuks muuta.

Probleemide lahenduste võti peitub riikide valitsuste käes. Valitsusjuhid peaksid riigieelarvete koostamisel lähtuma põhimõttest, kulud- tulud tasakaalu nagu nad teeksid oma isikliku perekonna eelarvet.

Käesoleva Riigikogu koosseisu algusest on Reformierakonna fraktsioon põhjalikult arutanud järgmise EL eelarveperioodi  vahendite kasutamist. Euroopa Komisjoni ettepanekus on meie jaoks selgelt vastuvõetamatu 2,5% piir ühtekuuluvusvahendite kasutamisele. Efektiivsust ei tohiks karistada. Ühtekuuluvusvahendite kasutamise eesmärkidega ei tohiks vastuollu minna.

Oleme seisukohal, et järgmise eelarveperioodi fookus  peab olema suunatud Eesti majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamisele. Suurema ja selgema mõju saavutamiseks tuleb EL fondide vahendid koondada vähestele olulistele eesmärkidele. Eesti majanduskasvu võtmeks on edenemine ülemaailmses väärtusahelas – Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peab kasvama – vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetseks on just inimeste sissetulekute kasv, mis pikemas perspektiivis tagab ka riigi ja kohalike eelarvete kaudu ümberjaotatavate vahendite piisavuse. Selle eesmärgi saavutamiseks peab Reformierakond oluliseks rahastuse kavandamisel keskenduda arenguhüpet toetavatele investeeringutele.

Uuel finantsperioodil peaks Eesti saama kasutada käesoleva finantsperioodiga samas suurusjärgus vahendeid. Iga euro tuleb kasutada üleriigilistest eesmärkidest lähtuvalt. Õppides möödunud perioodi eurorahade kasutamise kogemusest tuleb otsustamisel kaaluda ka vahendite kasutamise jätkusuutlikkust.

Liiga pikkadel menetlustähtaegadel, kallitel sildfinantseerimislahendustel ja rajatistel, mille ülalpidamiseks vahendid puuduvad ei tohiks järgmisel finantsperioodil  kohta olla. Rahasse tuleb suhtuda nagu enda teenitusse ja kasutada seda parimal võimalikul viisil. Eesmärk ei ole iga hinna eest raha ära kasutada vaid saada meie kõigi jaoks olulised objektid. See on meie panus ühiskonna arengusse.

Iga Euroopa Liidu eelarvest tuleva euro kasutamisel peame esitama endale küsimuse – kuidas see aitab luua uusi töökohti ja tõsta Eesti inimeste elatustaset.

Peame pingutama selle nimel, et saaksime kasutada järgmisi Euroopa Liidu vahendeid kõige tähtsama transporditaristu rajamiseks. Tallinn-Tartu mnt neljarealiseks ehitamine Mäoni, Via Baltica; Tallinna ja Tartu Ringtee ning suuremad ristmikud;  Saaremaa püsiühenduse rajamine, Rail Baltica raudteeühendus ja Tallinna lennujaama laiendamine – just need on ühed kõige olulisemad suurobjektid, milliste valmimime tõstaks oluliseks kogu Eesti transpordivõrgu kvaliteeti, looks tingimused ettevõtluseks ja töökohtade tekkeks.

Energiajulgeoleku tagamiseks tuleb rajada piiriüleseid energiaühendusi, Baltic Connector ja LNG terminaliks vajalik taristu. Võrgukvaliteedi ja tagamiseks tuleb renoveerida jaotusvõrgud ning alustada nutivõrkude „smart grid“ arendamist. Uue põlvkonna tuumajaama ITER arendamises peaks ka Eesti olulisel määral kaasa rääkima.

Põllumajandustoetuste maksmisel peaksime olema võrdsed võrdsete seas. Fookus ei tohiks olla kogu EL-s  ülemäärasel subsideerimisel vaid tootmise efektiivsusel. Põllumajandustoetuste võrdsustamisest nende vähendamise teel võidaks nii Eesti kui ka Euroopa põllumees, sest see suunaks teda üle vaatama oma tootmise efektiivsust. Mahetootmine võiks saada euroopa lipukirjaks.

Need on vaid tähtsaimad mõtted, mida jõudsin üles lugeda. Head ametikaaslased teistes fraktsioonides. Kutsun ka teid Reformierakonna fraktsiooni nimel kaasa mõtlema ja reastama Eesti jaoks olulisi investeeringuid

Mart, Kalle ja teised. Avalik kiri oli ainuke võimalus algatada selle väheargumenteeritud otsuse üle diskussiooni. Ei ole siin tegemist vastutusest kõrvalehiilimise, valimiskampaania või isikliku rünnakuga. Just seda ma soovisin kõige vähem, et seda isiklikult ei võetaks aga siiski võeti.

Soovin veelkord juhtida tähelepanu probleemi tõsidusele kuna otsus on selgelt heade tavade ja põhimõtetega vastuolus. Samuti võeti vastu otsus kaalumata ainsatki alternatiivi.

Konkreetsemalt.

1. Nõukogu võttis vastu otsuse, mis läheb kehtiva haigla arengukavaga vastuollu. 20 vallajuhti oleks pidanud kõigepealt uue arengukava heaks kiitma.  Mina vallajuhtide asemel teeksin sellest omad järeldused.
2. Kommunikatsioonis on proovitud jätta muljet, et Raplas puuduvad piisava pädevusega erialaspetsialistid. Jah tõepoolest ei ole Rapla spetsialistidel vastu võtta 500t sünnitust aastas, mida ministeerium soovunelmates näeb. Huvitav kuidas siis Ida- Viru ja Viljandi haiglad, kellel pisut üle 400 sünnituse aastas ning Lõuna-Eesti,  Järva, Põlva, Valga ja Kuressaare, kellel alla 400 sünnituse aastas kvaliteetset sünnitusabi pakuvad.
3. Numbritega on manipuleeritud. Televisiooni ja ajakirjanduse vahendusel võis jääda mulje sünnitusabist kui metsikult  kahjumlikust ettevõtmisest. Sünnitus – ja günekoloogiaosakond on tõepoolest kahjumis aga günekoloogia poole kahjum moodustab sellest 2/3 ja sünnitusabi pakkumine vaid 1/3.  Kahjumi vähendamine 200 000 EUR võrra nagu meedias väideti ei ole kuidagi võimalik, sest isegi terve osakond kokku ei tooda sellises koguses kahjumit. Konkreetselt sünnitusabi toodab aastas üle  27 000 EUR kahjumit ehk siis ca 7 korda vähem kui avalikkusele väideti.
4. Sünnitusabi jätkamiseks ei kaalutud ühtegi alternatiivi. Kogu arutelu on toimunud vaid lõpetamise pinnal. Mina isiklikult oleks näinud, et laual on minimaalselt 3 stsenaariumit, mis oleks sisaldanud nii eelarveid kui ka tegevusi. Sh. sünnitusabi jätkamise võimalikkust
5. Rapla naised korraldasid meeleavalduse toetamaks sünnitusabi jätkamist. Kahjuks ei pööratud sellele vähimatki tähelepanu nõukogu arutelus.

Kuna tegemist on ebaõiglase ja kaalutlemata otsusega ja lõplik otsus jääb siiski ROL täiskogu teha. (Tehniliselt tähendab see tänase haiglanõukogu ametisse jätmist või tagasikutsumist, mille korral otsus lükataks tagasi).

Kordan üle oma ideed, mis minu nägemusel aitaks haiglal areneda ja Raplamaalistele vajalikke teenuseid pakkuda, sh. sünnitusabi.  Rõhutan! Me ise otsustame, milline haigla meist saab.

1.       Omavalitsuste panuse suurendamine, et oleks võimalik sünnitusabi jätkata. Kui täna panustavad omavalitsused kokku ca 0,7 % haigla eelarvest, siis selle kahekordistamine kataks juba sünnitusabi pakkumise kahjumi. Rahas tähendaks see tänase 30 000 EUR panuse kahekordistamist. Enim puudutab see Rapla, Märjamaa ja Kehtna valda aga just nendest valdadest on pärit enamus haigla külastajatest.

2.       Koostöö Ida- Tallinna Keskhaiglaga (ITK-ga): Rääkides konkreetselt sünnitusest, siis  ITK jagaks oma arste meiega. Lisaks omadele käiksid ITK arstid Raplas valveid tegemas ja sünnitusi vastu võtmas. Tallinna kogemus tagab piisava pädevuse ja kvaliteedi.

3.       Hooldekodude koondamine Raplasse: Mitmed vallad on täna raskustes kvaliteetse hooldekoduteenuse pakkumisega. Ehitada ühiselt ja suurelt on odavam. Suurem rahavoog toodab suuremat kasumit, mis aitab pakkuda paremat teenust ja toetada kahjumlikke ettevõtmisi. Ideed edasi arendades on võimalik siia juurde liita ka Rapla tervisekeskuse idee.

4.       Omandivormi  muutus Sihtasutusest Aktsiaseltsiks: Pelgalt omandivormi muutusest ei  ole muidugi kasu. Vaja on kaasata lisakapitali kas avalikust- või erasektorist. Avaliku sektori puhul siis omavalitsuste lisakapitali paigutamine ja nendele aktsiate emiteerimine.  Mõni suurem haigla, kes sooviks suuremat võrgustikku. Järjest rohkem kaasatakse erakapitali ka tervishoiusektorisse. Eriti atraktiivseks muudab selle nende jaoks „patsiendi vaba liikumise direktiiv“, mis lõpetab tänase haigekassa subjektiivsetel eelistustel põhineva rahastamisskeemi.

5.       Noorte arstide Raplasse toomiseks võiks omavalitsused koostöös haiglaga mõelda elamispindade väljaarendamisele haigla vahetusse lähedusse. Noorele alles elu alustavale inimesele oleks see suur asi. Lisaks ei oleks siis ka „koduvalvest“ väljatulek nii ajakriitiline.

6.       Võttes aluseks, et meie tervishoidu reguleeriv seadusandlus on muutumas oluliselt liberaalsemaks, siis ei tohiks täna vastu võtta ühtegi haigla usaldusväärsust kahjustavat otsust. Pigem tuleks täna ja kiirelt tegeleda võimaluste otsimisele patsientide meelitamisel Raplasse. Alustada tuleks nendest, kes Raplamaalistest täna mujal teenust tarbivad.

Neid ideid tutvustan ma laiemalt ka 10. Nov ROL vallavanemate kogus. Isiklikult loodan, et mõnigi nendest ideedest leiab käsitlemist ja tõsist kaalumist.

Kuigi haigla pidamine ei ole omavalitsuste kohustus on omavalitsustel siiski vaja seista oma maakonna tugiteenuste eest. Kordan, et haigla eksisteerimine moel või teisel ei ole midagi iseenesestmõistetavat.

Haigla Põhikirjas seisab lisaks muudele , et haigla ülesanne on  muu majandustegevuse arendamine, mille eesmärgiks on vahendite hankimine tervishoiuteenuste paremaks osutamiseks.

Sellest tulenevalt ei näe ma põhjust, miks peaks iga osakond eraldi olema kasumis. Lihtsustatult on kahjumiga osakondi võimalik katta nendesamade muude majandustegevuste arvelt, mida põhikiri lubab. Olgu veel öeldud, et sünnitus ja günekoloogiaosakonda sünnitusabi lõpetamine kasumlikuks ei muuda. Kahjum väheneb vaid neljandiku võrra. Seda fakti panen südamele kõikidele otsustajatele, kes langetasid otsuse arvates, et osakond muutub kasumlikuks.

Kordan üle, et üldhaigla litsents on Raplal 2015 aastani ja keegi pole meile öelnud, et sünnitusabi pakkumine tuleb lõpetada. See on meie endi vaba valik. Me ise otsustame milline haigla meist saab.

Üldhaigla litsentsi pikendamine aastani 2015 oli suur töö maakonna identiteedi- ja siinsete inimeste turvatunde säilimise nimel. Ärme seda tööd ja meile antud võimalust lihtsalt „korstnasse“ kirjuta. Üksikutel, ka kõrgematel ametnikel jääb oma arvamus. Maakonnal on ühtselt võimalik enda eest seista kui seda vaid soovitakse.

Pealiskaudsus, ükskõiksus ja vassimine ei ole ühegi maakonna uhkuseks. Miks peaks mõni  noor pere otsustama Raplamaale jäämist või miks peaks mõni ettevõte tahtma Raplasse kolida kui maakonna ja omavalitsuste juhtfiguuridel on tugiteenuste olemasolust ükskõik. Maakond peaks olema midagi ühtset.

Hea Mart, Kalle ja teised!

Kuna Rapla Maakonnahaigla  on mulle südamelähedane, siis ei saa ma kuidagi rahul olla otsustusprotsessiga, millega soovitakse jõuda lähipäevadel sünnitusabi osutamise lõpetamise otsuseni. Miks ma siis sellega nõus ei ole? Tutvustan oma seisukohti alljärgnevalt ja pakun ka alternatiivseid tegevusi, mida juba oleks pidanud ja mida peaks kaaluma. Mitmed nendest on juba korduvalt esitatud haigla nõukogus kui ka ajalehes Nädaline.

Oma seisukohad olen moodustanud kahest lähtepunktist tulenevalt. Esimene lähtepunkt tuleneb sõnast maakonnahaigla ja teine 2011. aasta alguses vastu võetud „Patsientide vaba liikumise direktiivist“ , mille tulemusena saab patsient vabalt valida tervishoiuteenuseid mistahes Euroopa liidu riigis. Teist lähtepunkti ei ole just palju Eestis kommenteeritud ja seda arusaadavatel põhjustel.

Maakonnahaigla ülesanne peab olema tagada oma elanikele arstiabi parimal võimalikul moel. Ma usun, et Rapla Haiglas ja maakonnas on nii potentsiaali kui ka tahet seda oma inimestele pakkuda. See kõik tuleks koondada konkreetsesse tegevusplaani/ arengukavasse, mis täna haiglal puudub. Rapla maakonna inimesed vajavad eelkõige kodulähedast ja hea kvaliteediga arstiabi  ning sotsiaalteenuseid. Tervishoid peab olema hariduse kõrval samuti prioriteet!

Selge on see, et ülikeeruline eriarstiabi osutatakse Eesti tingimustes kas Tallinnas või Tartus või tegelikult seal, kus on selle ala parim eriala asjatundja. Me võiksime oma südames kehtestada maksimumprogrammi. Selle sisuks on, et haigla ja sotsiaalsektori töötajad, juhatus, nõukogu, kohalikud omavalitsused asutajatena, rajavad uue maakonna tõmbekeskuse tervise ja sotsiaalhoolekande süsteemi selliselt, kuhu nad oleks nõus saatma oma kõige kallimat inimest. Leian, et tänaseni sellist tegevust ei toimu. Pigem vastupidi. Haiglat võetakse kui iseenesestmõistetavat tugiteenust.

Üheksa omavalitsust kümnest peavad oma hooldekodu ja kõik kümme omavalitsust panustavad haigla eelarvesse alla 1%. Just viimane iseloomustab haigla madalat prioriteetsust omavlitsuste jaoks. Täna oleme jõudnud seisu, kus ühe olulise teenuse lõpetamise põhjuseks on toodud rahaliste vahendite puudus. Kuskohast siis raha leida? Vastan, et sisemiste ümberkorralduste arvelt!

Ühe lahendusena vahendite paremaks kasutamiseks tooks siin välja maakonna hooldekeskuste koondamise ühe katuse alla, seda võimalusel Rapla haigla juurde loodava uue hooldekeskusese näol. See tagaks odavama teenuse ja parema kvaliteedi. Seda nii spetsialistide olemasolul ja väiksemate kulude näol. Mis seal salata, et vananeva elanikkonna puhul  on just selles valdkonnas turutrendid kasvavad.

Juba nende kokkuhoitud vahendite arvelt oleks võimalik astuda samm lähemale nii sünnitusabi tipptasemel tagamiseks vajalike seadmete soetamist kui ka uute arstide Raplasse toomist. Just sisemised ümberkorraldused on koht, kus tuleb leida vahendid. Piirideks tõmbaksin siin aga terve maakonna, mitte vaid haigla betoonmüürid.

Sünnitusabi delegeerimisest „kusagile mujale“… Selle asemel valiksin mina välja konkreetse partneri, kellega koos sünnitusabi osutame ja seda siin kohapeal Raplas. Lahendus seisneks siis selle haigla kompetentsi toomises Raplasse. Näiteks võiksime teha koostööd Ida-Tallinna Keskhaigla. Sealsed arstid, kellel on sünnituste vastuvõtmiste praktika tihe,  teeksid oma valveid ka Raplas. Lihtsustatult tähendaks see ühele arstile 1-2 korda kuus Raplas töötamist. See tagaks meie sünnitajatele piisava kogemusega arstid. Olen sellest ideest korduvalt rääkinud Ida-Tallinna Keskhaigla peaarst Ralf Allikveega. Lühidalt arutelusid kokkuvõttes on see teostatav ja ITK kvaliteedis Tallinnale järele andmist lubada ei saa. Usun, et ka neile oleks koostöö Raplaga kasulik.

Tulevikus peakski olema see „kusagil mujal“ Rapla. Maakonnahaigla saab, suudab ja peab ajaga kaasas käima selleks, et eeskätt oma inimestele teenust kättesaadavaks teha.  Rapla Haigla võiks olla Eestis teenäitajaks ja rajaleidjaks maakonna tõmbekeskuse arstiabi ja sellega kaasnevate teenuste arenduste läbiviimisel.

Siinkohal jõuan oma teise lähtepunkti juurde. Juba 30 kuu pärast peab lõplikult olema üle kantud Eesti õigusruumi „Patsiendi vaba liikumise Direktiiv“. Möönan, et Eesti haiglavõrgu tänasele arengule võib see anda sootuks teistsuguse pöörde. Rapla seisukohast vaadates kasuliku pöörde!  Ei ole ju saladus, et nii Haigekassa kui mitmed suuremad haiglad näeksid meid juba ammu kohaliku haiglana. Tänu tublidele kaasvõitlejatele oleme suutnud sellele vastu seista.

Just selle sama direktiivi valguses on tänane Eesti süsteem ebaõiglane väiksemate haiglate suhtes. Rahalisi vahendeid ja teenuse osutamise lepinguid suunatakse eelkõige suurematesse haiglatesse. Vaba konkurentsi seisukohalt ei ole see õiglane ei haiglate, arstide ega tarbijate ehk haigete suhtes. Arengut piiratakse oma äranägemise ja parema läbisaamise järgi. Karjuv ebaõiglus, mille tulemusel ei ole tahetud seni kinnitada ka Rapla haigla arengukava.

See olukord on ette määratud muutuma ja juba lähitulevikus. Leian, et ei ole mõistlik langetada inimestes ebekindlust tekitavaid otsuseid vaid juba täna peaksime tegutsema selle nimel, et säilitada haigla tänasel tasemel ja pigem seda arendada. Valides selleks endale koostööpartnerid ja arenemisstrateegia. Olgu selleks siis teenuste koondamine maakonnakeskusesse, omavalitsuste suurem rahaline panus mõne muu ühiskondliku projekti arvelt või ehk isegi erakapitali kaasamine. Alustada tuleks siin Sihtasutuse muutmisest Aktsiaseltsiks.

Eeltoodut arvestades ma palun Teid Mart ja Kalle! Võtke aeg maha, et kirjutada koostöös vallajuhtide ja nõukoguga kokku kõigepealt haigla arengukava, millel oleks erinevad stsenaariumid. Täna sünnitusabi lõpetamine on vaid 1 tahk, mis edasistes arengutes välistab väga palju. Eks siin kerkib päevakorda „muna ja kana“ olukord, et kumba on vaja varem. Mina arvan, et enne on vaja arengukava erinevate arengusuundadega, mitte enne arengukava koostamist välistada oluline osa maakonnahaigla funktsioonist.

Mida siis ikkagi teha sünnitusabiga Raplamaal? Kui Rapla haigla on atraktiivne keskus rasedale juba raseduse algusest saadik ja on olemas usaldus tulevase ema ning ämmaemanda ja günekoloogi vahel siis ma usun, et raplamaalised valiksid endiselt sünnitamiseks oma kodule lähima võimaluse. Turvalisus sünnitamisel ja kogemus uue ilmakodaniku sünnile kaasaaitamises peab olema meie lipukirjaks, sest sünnitajat ja last ohtu seada ei tohi.

Kui me neid tulevasi raplamaalisi rääkimas kuuleme siis tahaksime ju kuulda, et sündisid siin, Raplas, ja nad hoiavad seda kanti. Haiglal on ülimalt oluline roll ka maakonna identiteedi ja turvalise elukeskkonna kujundamisel.

Olgu öeldud, et need on vaid minu arvamused ja nägemused, mida loodan et kaalutakse. Samas sooviks kuulda pärast erinevate alternatiivide väljapakkumist tõsiselt kaalutletud otsust tuleviku osas haigla omanikult. Septembri lõpus toimunud koosolekul ju reaalset otsustamisprotsessi ei toimunud. See on ka arusaadav kuna puudusid alternatiivid. Puudus isegi hääletamisprotsessi. Huvitav oleks teada, kas mõni vallajuht reaalselt ka oma volikogu või vallarahva poole selles küsimuses pöördus. Ei usu, kuid loodan siiski.

Olgu ette öeldud ka minu seisukoht sünnitusabi lõpetamise osas. Olen vastu.

Muide! Kas teadsite, et sotsiaalvõrgustikus Facebook on tänaseks kogutud üle 2500 toetusallkirja Rapla Haiglas sünnitusabi jätkamise toetuseks?

Õhus on elektrit. Eesti ja EL-i  energiaturgu ootavad ees muutused. Selleks, et olla muutusteks valmis on vaja teada kui palju energiat ja millele me kasutame. Et olla energiasäästu vallas edukas, pead olema teistest sammukese ees kasutades uudseid lähenemisi, teistmoodi lahendusi ja uusi ideid. Kõige aluseks on teadmine kui palju ja millist energiat Sa kulutad.

Aasta 2020 on Euroopa liidus oluline aasta. Energiat tuleb kasutada oluliselt tõhusamalt ja energia tootmiseks tuleb kasutada oluliselt rohkem taastuvaid allikaid. See on tõsine väljakutse kogu Euroopale. Eestil on selles valdkonnas võimalik teha tõsine tiigrihüpe. Kodumaal uudse mõtlemismudeli juurutamine loob pinnase murdmaks ka väljapoole riigipiire. Energiatõhusus on kogu Euroopa liidu majanduses tõusev suund.

Mida energia säästmise all mõeldakse

Energia on väärtuslik ja kallis kaup, mida tuleb kasutada äärmiselt tõhusalt. Soovides säilitada elustandardit ja kasutada samu mugavusi tuleb pöörata tähelepanu, millele kulutad. Teadlik tarbimine on oluline eeldus, et jõutakse selle kalli kauba eest turgudel kujunevat hinda maksta. Vaevalt me leiame hulgaliselt inimesi, kes oleksid valmis hea meelega valmis loobuma oma harjumustest.

Energia all ei peeta silmas vaid elektrienergiat, vaid  kogumis nii elektri-, soojus- kui ka transpordiks vajalikku energiat sh. kütuseid. Teades  kuhu ja kui palju kulutad on võimalik erinevate energialiikide kasutamise optimeerimise ja ümberjagamisega tekitada märgatavat kokkuhoidu. Tõsi energiasäästlik ehitamine ja transport toovad kaasa senisest suurema elektrienergia kasutamise. Järeldus on lihtne. Energiasääst = kallis. Antud loos soovin just seda väidet ümber lükata.

Hetkel veel puudub teadmine, et kõrgema energiatõhususega kaasneb reeglina ka kõrgem mugavus ja elukvaliteedi tõus. Teades, et keskkonnanõuded karmistuvad üha enam on energia säästmisest ainult võita. Riigid, sest väheneb vajadus fossiilsete kütuste kasutamise järele. Inimesed ise, sest säästetud energia arvelt jääb neil raha kõigeks muuks lihtsalt palju rohkem.

Kuna suurim energiasäästu potentsiaal inimese jaoks peitub elamumajanduses, siis alustan sellest

Eestis ja maailmas laiemalt puudub arusaam, millisel tasemel energiatõhusus on hoonete puhul tänapäevase tehnoloogia taseme juures võimalik. Milline peab olema see „ maja 2020“. Puuduvad näidisobjektid ja lahendused, mis uuel tasemel hoonete tõhusust, otstarbekust ja kasutusmugavust laiemale üldsusele demonstreeriksid. Puudub praktiline oskus ja koostöövõimekus uuel tasemel hooneid luua ja kvaliteeti tagada. Puudub ka eeskuju keda näiteks tuua ja kelle järgi ise teha.

Eeltoodud kitsaskohad tuleks pöörata nii Eestis kui Euroopa Liidus laiemalt tõeliseks eduks. Seda läbi  terviklahenduste väljatöötamise nii elamu-, võrguehituse kui ka transpordi valdkonnas. Aasta on 2011. Aega veel on kui alustada „homme“. Võttes arvesse Enne teisi lahenduste väljatöötamine ja kauni puutumata loodusega väikeses Eestis nende lahenduste  reaalne rakendamine loob meie ettevõtetele ja riigile laiemalt võimaluse olla energiasäästu vallas eestkõneleja nr. 1. Usun, et ka täna kasutamata teadus- arendustegevuse rahasid saaks siin edukalt kasutusele võtta.

Maja 2020 väljatöötamine

Looduslikud materjalid, energiasõltumatus, päikesepaneelid , efektiivne ventilatsioon ja nullilähedane energiakulu  peaks olema standard. Sellistes majades tahavad ka inimesed pikemalt elada. Juba täna koondab Eesti Eco Klaster hulga ettevõtted, kes koostöös ökoloogia instituudiga keskenduvad oma toodete/teenuste ökoloogilisuse suurendamisele ja konkurentsivõime tõstmisele. Eesmärk on luua uus energiatõhus maja, kus oodatav küttekulude kokkuhoid on kümnekordne . Selline lahendus aitab säästa reaalset raha. Eesti jaoks oluline on see, et kasutatakse vaid kohalikke ettevõtteid ja looduslikke materjale. Toote „Maja 2020“ valmimisel on seda lahendust võimalik müüa kõikjal maailmas. Võidavad kõik- arhitektid, ehitajad, materjalitootjad  etc.

Nutivõrk, ehk Smart- Grid

Eesti sarnaselt paljude teiste riikidega seisab teelahkmel- kuidas minna edasi arendustega energeetikas. Paljudele investeeringutele seavad piirid ette elektrivõrgud, mis on piiratud läbilaskevõimega. Päeval koormus suur ja öösel madal. Keskmiselt kujuneb hind kõrgeks. Kui meil oleks tark võrk ja targad tarbijad (seadmed), mis kasutaksid energiat  siis, kui seda on üle (kui teised ei tarbi) ja see on odav, siis kokkuvõtteks muutuks energia hind meile odavamaks. Sisuliselt lihvitakse maha „kõrged tipud“ tarbimise tipphetkedel. Tänane võrk tootja ja tarbijaga ei suhtle vaid vahendab energiat tootja dikteeritud hinnaga. Eesti on just paraja suurusega  ja tarbijate arvuga, et „Smart- Gridi“ edukalt rakendada. Seda olukorras, kus valikud energeetikas on lahtised ja ülikoolid ootavad uusi väljakutseid.

Veel mõned mõtted, mida võiks kasutada nii Eestis kui ka mujal

Elektriautode kasutamine on peagi reaalsus. Tänu valitsuse kiirele reageerimisele õnnestub üleliigsete AAU ühikute müügist investeerida elektriautode laadimisvõrgustikku ja tuleval aastal vurab Eesti maanteedel juba üle pooletuhande elektriauto. Need elektriautod lähevad otse riigi taastuvenergiaosakaalu suurendamise- ja energiasäästu saavutamise eesmärkide arvestusse. Sama lugu on  koduse biomassi tarbimine, ehk puudega köetavate ahjudega

Lähtudes eeltoodust võiks samamoodi  käituda ka eramajade puhul- päikeseenergia muundamisega talvel kütteks  ja suvel jahutuseks. Samuti elektriautode laadimiseks. Kuna päikeseenergia müümine võrku on täna keerukas ülesanne, siis on mõistlik seda akumuleerida eeltoodud energiatarbijates.

Kui majaomanik ostaks omale päikesepaneeli, siis on see ääretult kallis. Kui aga mõni energiafirma- näiteks Eesti Energia ostaks hulgi päikesepaneele ja oleks eramaja omanikele partneriks, on pilt hoopis teistsugune. Majaomanik võiks anda oma katuse, mis niikuinii seisab tühjalt või osakese  aiamaast energiafirma käsutusse päikesepaneelide paigutamiseks. Seda tingimusel, et  energiafirma müüb toodetud päikeseenergiat x % turuhinnast odavamalt pikaajalise lepinguga majaomanikule. Peremees ei pea tegema esmapilgul kallist investeeringut vaid sisuliselt liisib läbi energia ostmise endale päikesepaneeli  x  aasta jooksul. Seejärel jääbki see paneel talle ja tulevikus on sama kogus energiat  „tasuta“.

Ka omavalitsused saavad siinkohal abiks olla

Inimeste teadlikkus energiasäästu vallas on äärmiselt suur väärtus. Energiasäästlik ehitamine loob parema elukeskkonna, rõõmsamad ja edukamad inimesed. Omavalitsused võiks sellisesse mõtteviisi  investeerida. Energiasäästlik ehitamine on algfaasis kallim ja tavaliselt kiputakse sellest loobuma. Eriti nooremate perede puhul.  Omavalitsus, kes soovib enda territooriumile keskkonnateadlikke ja edukaid maksumaksjaid võiks katta selle „vahe“ x mis tekib hoone energiasäästlikuks ehitamisel x aastate jooksul. Seda muidugi juhul kui on saavutatud piisavalt madal energiaefektiivsus ja miks mitte seada tingimuseks ka elektriauto (de) kasutamine.

Eesti võiks saada energiasäästu eksportivaks maaks. Ja seda sõna otseses mõttes tehnoloogiliste lahenduste, teadmiste ja kogemuste näol. Mõelgem suurelt ja tegutsegem kiirelt. Täna külastatakse linnasid Austrias ,Saksamaal ja Rootsis. Ikka  selleks, et näha ise oma silmaga lahendusi, mis töötavad. Ka see on oluline osa ekspordist. Miks ei võiks ka Eesti olla selles loetelus aga eespool?

Kalle Palling kõneles tuumaenergeetika paneelis Euroopa suurimate ettevõtete Areva, EDFī ja RWE ning Venemaa, Poola ja Leedu esindajatega uutest väljakutsetest ja vabast turust energeetikasektoris. ’’Eestisse peab tulevikus tulema oma tuumajaam, mis tänu konkurentsivõimelisele energiahinnale tagaks atraktiivse keskkonna energiamahukatele tööstusettevõtetele,
kes täna kaaluvad uute investeeringute tegemist,’’ lausus Palling.

Foorumil esinejad tunnistasid, et tuumaenergeetika päralt on tulevik, sest tänu järjest karmistuvale CO2 poliitikale Euroopa Liidus peame kaaluma teisi võimalikke alternatiive. Taastuvenergeetikat peetakse valdavalt veel liiga kalliks lahenduseks, et sellele rajada riigi energiajulgeoleku tugisambad.

Pallingu sõnul on Eesti juba täna oma turupiirkonnas eeskujulik eksportija, keda on märgatud. ’’Tänu loodavatele Estlink 2 ja Leedu Rootsi vahelisele ühendusele suureneb meie integreeritus ja
ekspordipotentsiaal veelgi. Rõhutan, et ühenduste loomise ja vaba energiaturu tekkimisel peaksid kõik riigid tegema kootööd. Leedu ja Poola vaheline ühendus oleks üks oluline samm selles suunas,’’ lisas Palling.

8. – 10. novembrini Sopotis toimuval 5. energiafoorumil käsitletakse Euroopa energiapoliitikat, taastuvenergiaallikaid, tuumaenergiaga seotu küsimusi, energiajulgeolekuküsimusi ja energiaalaseid investeeringuid.

2011. aasta riigieelarve kulude mahuks on 94,2 miljardit krooni, mis on nelja miljardi krooni võrra suurem kui eelmisel aastal. Tulusid on planeeritud 89 miljardit krooni. Kuigi ka järgmisesse aastasse on kavandatud 1,6 protsendiline defitsiit peame järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, et aastal 2013 saaksime taaskord olla tulude ja kuludega tasakaalus. Oluline on rõhutada, et riigi tegevuskulud on külmutatud. Avalikus sektoris järgmisel aastal palgad ei tõuse.

Tuleva aasta eelarves on läbi aegade kõige suurem osakaal investeeringutel. Riik plaanib investeerida 16 miljardit krooni, mis on 16 protsenti ehk 2,4 miljardit krooni rohkem kui sel aastal. Teiste investeeringute kõrval tõstaksin esile Raikküla kooli, mis saab korda. Tänu valitsuse edukale üleliigse CO2 saastekvoodi müügile saab korda suur hulk avalikke hooneid. Nende hulgas ka Raikküla Kool. Kuna müügiprotsess käib väga aktiivselt, siis loodetavasti tuleb siin avalike hoonete näol veel lisa.

Ettevõtlustoetuste maht kasvab võrreldes selle aastaga 10 protsenti ulatudes ca 1,3 miljardi kroonini. Transpordisüsteemi arendamisse oleme 2011. aastaks planeerinud investeerida kokku üle 6 miljardi krooni.

Sotsiaalsed tagatised ja kindlustunne säilib. Kuigi Sotsiaaldemokraatlik erakond ja Keskerakond on mitmeid kordi proovinud lõhkuda vanemahüvitise süsteemi ja valetanud pensionäridele otse näkku valitsuse kavatsustest vähendada pensione, siis seda ei juhtu ja jutul lõpp.

Sotsiaalministeeriumi eelarve on kokku 41,3 miljardit krooni, mis on ühe miljardi võrra suurem kui sel aastal. Pensionid, peredega seotud toetused ega hüvitised sh. vanemahüvitis ei vähene. Pensionide väljamakseteks on kavandatud 19,8 miljardit krooni, mis on 461 miljonit krooni enam kui sel aastal. Aktiivsete tööturumeetmete eelarve on ca 400 miljonit krooni, et aidata inimesi tööle tagasi. Puuetega inimestele abivahendite soetamiseks planeerime 95 miljonit krooni.

Energeetikas on esikohal efektiivsus ja energiasääst:

Jätkame kasvuhoonegaaside kvootide müügitegevusega. Saastekvootide müügist laekuvate vahendite arvelt oleme aastatel 2010-2013 planeerinud investeeringuid 2 miljardi krooni ulatuses. Käesolevaks hetkeks on allkirjastatud saastekvoodi müügilepinguid kogumahus 1,6 miljardit krooni. Selle raha eest tehtavad investeeringud aitavad muuta energiasäästlikumaks suure osa avalikke hooneid.

Veel tõstaksin positiivse näitena esile Kaerepere alevikku rajatava lasteaia, mis leidis Kliima ja Energiaagentuuri poolt lisarahastamise energiasäästlikuks muutmiseks kokku 1,5 miljoni krooniga.

Hariduskulud kasvavad tuleval aastal 7,9 protsenti. Oleme suurendatud omavalitsuste hariduskulude katteks vabade vahendite mahtu 110 miljoni krooni võrra. Täiendavaid vahendeid saavad omavalitsused kasutada uuele õppekavale ülemineku rahastamiseks või tugipersonali palkamiseks. Samuti saab eraldatavat raha kasutada õpetajate täiendavate tasude maksmiseks. Lisaks mahukatele Euroopa Struktuurifondide toel tehtavatele investeeringutele kavandame 814 miljoni krooni ulatuses täiendavaid haridusinvesteeringuid ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu. Samuti on kavas suurendada kõrghariduse baasfinantseerimist.

Põllumajanduse ja maaelu arengusse suuname üle nelja miljardi krooni. Regionaaltoetuste maht on tuleval aastal 2,2 miljardit. Nende toetustega tehakse korda koole, lasteaedu. Samuti aitavad need investeeringud luua regioonidesse uusi töökohti, sest toetatakse tööstusalade, kompetentsikeskuste ja turismiobjektide arendamist.

2011. aastal kujuneb kaitse-eelarve suuruseks 1,9% sisemajanduse koguproduktist. Keskkonnaalane järelvalve muutub tõhusamaks. Samuti on eesmärgiks EL-i struktuurivahendite otstarbekam kasutamine. Energeetikas on esikohal efektiivsus ja energiasääst.

Kultuurieelarve kindlustab mitmekülgse kultuurielu Eestis. Finantseerime kultuuripealinna programmi 50 miljoni krooniga. Arvo Pärdi keskus saab tuleval aastal toetust neli miljonit krooni. Enim toetame muuseumivaldkonda, mille eest ehitatakse ja renoveeritakse hooneid ning uuendatakse ekspositsioone. 19 miljoni krooni ulatuses toetame noorte laulu- ja tantsupidu.

Küberkuritegevuse vastase võimekuse tõstmiseks investeerime kokku kaks ja pool miljonit krooni. Infoühiskonna arendamiseks planeerime järgmisel aastal üle 400 miljoni krooni.

Eesti peab jätkama tavaks saanud konservatiivse eelarvepoliitikaga, mis on meie riiki majanduslanguse tingimustes oluliselt aidanud. Eesti majandust on peetud Euroopa Liidus üheks jätkusuutlikumaks. Eesti riik ei pea tagasi maksma hiiglaslikku riigilaenu, vaid saab selle raha suunata uude majanduskasvu.